End Afganistanis proovile pannud mees: parameediku oskusi praktiseerida ei tulnud

Tekst: Aivo Vahemets, teavitusohvitser ESTCON-14 Camp Bastion

Seersant Siim Laurik
Seersant Siim Laurik, erakogu

Afganistanis jalaväekompanii Estcoy-15 ridades teeninud parameedik seersant Siim Laurik võeti mullu suvel Kõrgema Sõjakooli ohvitserikursusele vastu, kuid Kohilast pärit mees otsustas enne õpingute alustamist tulevase elukutsega välismissioonil tutvust teha. Nüüd on ta kahevahel – kas õppida ohvitseriks või keskenduda meditsiinile.
„Tahan oma valikutes kindel olla, uisapäisa ei tasu midagi teha. Mõtlesin, et tulen vaatan ära, kuidas siin olukord on ja kas mulle üldse meeldib see elukutse,” põhjendas seersant Laurik välismissioonile tulekut.

Pärast Kohila gümnaasiumi lõpetamist läks seersant Laurik vabatahtlikult ajateenistusse ja omandas 11-kuulise teenistuse jooksul Tagalapataljonis parameediku eriala. Et ajateenistuses talle meeldis otsustas ta jätkata teenistust Scoutspataljonis ja astuda Kõrgemasse Sõjakooli.

Mees võeti kooli vastu, kuid kui tekkis võimalus siirduda välismissioonile Afganistani, otsustas ta seda kasutada.

„Kui sa tahad olla korralik ohvitser või allohvitser, tuleks missioonil ära käia. See pilt, mis sa siit saad ja mida sa raamatust loed, ei ole üks ühele. Raamatu järgi võid sa olla väga tark ja kõike osata, aga reaalne asi käib vähe teistmoodi ja kiiremini,” ütles seersant Laurik.

Kui ta otsustab pärast missiooni ohvitseri elukutse kasuks, tuleb tal suvel taas sõjakooli sisseastumiskatsed teha, kuid valikus on veel ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tudengi tee.
„Praegu tunnen, et pigem vaataks meditsiini poole, see on väga huvitav ja lai teema, mida õppida,” rääkis Laurik, kui välismissiooni lõpuni oli jäänud pisut üle kuu. Tänu oma parameediku ametile sai ta Afganistanis tutvuda nii meediku ametiga kui kaitseväelasliku eluga.

Teenistuskaaslased iseloomustavad seersant Laurikut kui lahedat ja rahulikku meest, kelle peale võib loota. Ta teeb oma asja ära ega tõmba endale liigset tähelepanu.

„Ma olin üllatunud, et ta nii hästi hakkama saab, arvestades tema vanust ja seda, et see on tema esimene missioon. Ta on näinud ja teinud asju, millest paljud temast vanemad mehed kuulnudki pole,” ütles Estcoy- 15 rühmaülem leitnant Dmitri Kondratenko.

Seersant Laurik jäi oma esimese missiooniga Afganistanis rahule, eriti just seetõttu, et tal oma parameediku oskusi teenistuskaaslaste peal praktiseerida ei tulnud. Kõige huvitavamaks ja samas ka kõige ohtlikumaks teenistuse osaks nimetab ta patrullis käimist. „Kui on tulekontakt vaenlasega, siis paneb ikka südame kiiremini tööle,” ütles ta.
Afganistanis teenimise teeb seersant Lauriku sõnul raskeks kodust ja lähedastest kaugel olemine ning liikumisvabaduse ja oma ajakava üle otsustamise õiguse puudumine. Meeldivamaks muudavad teenistuse aga kaaslased, kellega saab koos nalja teha ja omavahel lõõpida.
„Kaitseväes ei saa midagi muud lahedamat ollagi, kui seltskond, kellega koos teenid.
Selles suhtes on vedanud, et meil on normaalne rühm, kes armastab seda, mida nad teevad,” rääkis seersant Laurik.
Jalaväekompanii Estcoy-15 kuulub Afganistani välisoperatsioonil teeniva Eesti kontingendi Estcon-14 koosseisu.
Estcon-14 alustas oma teenistust eelmise aasta novembris ja viibis Afganistanis kuni 2013. aasta mai keskpaigani.