Sõduritel täitus Afganistanis kümme aastat

Sõduritel täitus Afganistanis kümme aastat
Esimene Afganistani jõudnud demineerimismeeskond enne minekut Eesti lumes: vasakult (toonaste auastmetega) veebel Raivo Kuusk, reamees Aleksei Akilov, leitnant Janek Zõbin, kapral Juri Kostomarov, kapral Heigo Haarakalju, nooremseersant Eerik Heinpalu.
Kolmapäeval möödus kümme aastat ajast, kui meie missioonisõdur Afganistani pinnale astus.

Kuigi juba 2002. aasta suvel läksid esimesed Eesti demineerijad ameeriklasi Afganistani aitama, küll siseministeeriumi egiidi all, siis kolmapäeval, 13. märtsil möödus kümme aastat sellest hetkest, kui Eesti kaitsevägi alustas Afganistani missiooni.

Plaanid algasid veidi varem. Veidi enne 2002. aasta jõule võttis toona kaitseväe pioneeriteenistuse inspektori ametit pidanud, praegune kaitseliidu peastaabi ülem Kajari Klettenberg laskmisharjutusel noorel leitnandil Janek Zõbinil nööbist kinni ja küsis, kas ta tahaks Afganistani minna. „Ega mul palju aega otsustamiseks ei olnud, küsisin paar küsimust ja järgmise aasta algusest algasid ettevalmistused,” meenutas Zõbin.

Ka poliitiline tasand

Ettevalmistused toimusid ka poliitilistel tasanditel — valimisteni oli paar kuud ning kaitseminister Sven Mikseril oli vaja riigikogu käest saada heakskiit. Toonase Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei juht Tiit Toomsalu pidas 22. jaanuaril küll populistliku kõne võõrasse riiki sõjalise sekkumise vastu, kuid hääletamise ajaks vajutasid nupule 41 saadikut — 40 poolt, üks vastu.

13. märtsil puudutas Zõbini ja tema viie võitluskaaslase jalg Afganistanis maad. Keegi ei võtnud neid Kabuli lennujaamas vastu. Kohe hakati teiste riikide üksustele transporti organiseerima ning nii ronis ka Zõbini meeskond auto peale, mis viis nad kuueks kuuks elama ja töötama uude baasi — seda nimetati kohapeal hellitavalt Camp Warehouse’iks.