Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaidi kõne 12.04.2018

Vabariigi President Kersti Kaljulaid
Carolin Illenzeeri Fondi heategevuslikul õhtusöögil Kultuurikatlas
12. aprillil 2018

Austatud Riigikogu esimees, kaitseväe juhataja, head sõbrad,

kaks nädalat tagasi jõudis oma viimsesse puhkepaika Eesti kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln. Ameeriklastele kolonel Einseln. Esimene kaitseväe juhataja pärast meie iseseisvuse taastamist. Kindral Einseln õpetas meile kaitsediplomaatiat, ta õpetas, et tänapäeva lahinguväljal pole üks riik – ükski riik seejuures – enam üksinda lahinguväljal tegija. Ta õpetas ka seda, et paraku on kaitsediplomaatidel oma töös edu vaid siis, kui nende sõnade taga on päriselt teod. Eesti sõnade taga on teod. Sellepärast oleme me olnud edukad ja saame hakkama ka praeguses, eriliselt ärevas õhkkonnas.

Me enesekindlus põhineb sellel, et Eesti kaitseväelased on tänaseks juba üle 23 aasta katkematult osalenud välismissioonidel. Nii oleme olnud oma liitlastega koos, nii oleme õppinud päriselt, reaalselt, sõdima. Ja sõjaks valmistuma. Nii üks kui ka teine – relvavendlus, sellele toetuv aktiivne kaitsediplomaatia ja omandatud oskused – tagavad meie julgeolekut, ka täna ja eriti täna.

Üle 3000 Eesti sõduri on kaitsnud rahu, aga ka sõdinud Balkanil, Lähis-Idas, Afganistanis, Aafrikas, Vahemerel ja Adeni lahel. Minu lugupidamine ja austus neile kõigile selle eest. Ma olen teile iga päev tänulik.

Otsused välismissioonidel osalemiseks ei sünni kunagi kergekäeliselt, kuid naudivad üldjuhul siiski laia poliitilist konsensust, aga ka Eesti ühiskonna heakskiitu, või vähemalt vaikivat, leppivat toetust. Teatavasti pole see nii mitte just kõikide meie liitlaste juures. Iga missiooni teele saates peame alati ka täna Eesti inimestele meelde tuletama, miks meie sõdurid kodunt kaugel teenivad – ja kui vaja, siis seal ka võitlevad. Nii püsib rahva mõistmine, toetus ja tänumeel.

Just missioonidel osalemisega oleme muutunud julgeoleku tarbijatest julgeolekusse panustajateks ning usaldusväärseteks ja tõsiseltvõetavataks liitlasteks. Seda tuletatakse mulle välismaal tihti meelde – viimase nädala jooksul nii Ameerika Ühendriikides kui ka Prantsusmaal – ja seda ei tehta suusoojaks. Meie panust märgatakse, meie sõdurite ohvreid mäletatakse. Meie toetamiseks otsitakse isegi selliseid võimalusi, mis ületavad siseriiklikku konsensust, meie jaoks oluliste sammude astumise nimel viitsitakse kodus vaeva näha.

Eesti ei ole tagasi kohkunud ka panustamisest ohtlikele ja pikaajalistele missioonidele. Oleme koos Ameerika sõduritega võidelnud Iraagis, koos Briti ja Taani relvavendadega pikas ja kaotusterohkes Helmandi kampaanias, olime esimesed, kes vastasid Prantsusmaa abipalvele panustada Kesk-Aafrika Vabariiki. Sel kõigel on oma oluline roll, et saame nüüd nautida erilist ja sügavat julgeolekualast koostöösuhet üliriigi USA-ga; ning Eestis paiknevasse NATO lahingugruppi panustavad oma sõduritega Ühendkuningriik, Taani ja Prantsusmaa. Kindral Einseln, kes nüüd puhkab kaunil mäeveerul Arlingtoni sõjaväekalmistul, ja kõik need, kes Eesti eest langenud, teavad kusagil sõdurite Valhallas, et nende töö vilju on meil kahjuks juba täna väga-väga vaja.

Ega me tegelikult ei ole tahtnud, et meie naaber oleks niivõrd ettearvamatu. Ega me esimesi missioone teele saates või ka Afganistani ja Iraagi missioone alustades arvanud, et suur suhete madalseis väärtuspõhise ja jõupõhise maailmapildi vahel saabub juba nii kiiresti. Ega me täna ei tea ka seda, kas see on üldse suur suhete madalseis või tundub paari aasta pärast, et täna on veel päris head suhted. Aga kahjuks peame tõdema, et see jõupingutus, mille meie langenud ja vigastatud sõdurid Eesti eest kodust kaugel võideldes on teinud, peab andma ja annabki just täna reaalseid julgeolekualaseid dividende.

Ja lõpuks ärgem unustagem ka meie välismissioonide üldinimlikku mõõdet. Olles ise minevikus pidanud kannatama diktatuuride, vägivalla ja seadusetuse küüsis, tahame teha midagi päriselt selleks, et teisi rahvaid maailma tänastes kriisikolletes kaitsta. Anda oma panus selleks, et kriisid leiaksid lahenduse seal, kus nad sünnivad. Ja püüda vältida seda, et nende kriiside tagajärjed jõuaksid meie tänavatele ja kodudesse.

Väikese geopoliitiliselt keerulise asukohaga riigi jaoks on väga suur õnn, kui oma turvalisust ja julgeolekut saab kaitsta kodupinnalt kaugel oma liitlaskohust täites.

Oma igapäevatööd tehes mõtlen alatihti neile ohvritele, mida meie kaitseväelased ja nende lähedased on pidanud tooma. Välismissioonidel on langenud 11 Eesti sõdurit, kümned kaitseväelased on saanud haavu – nii nähtavaid kui ka nähtamatuid – mis jäävad neid elu lõpuni saatma. Missioonisõdurite lähedased on kaotanud oma abikaasa või poja, lapsed on pidanud kasvama ilma isata. Eesti eest seistes toetun ma kogu aeg neile, langenutele ja vigastatutele, et tagada seda kõige tähtsamat – et Eesti oleks kaitstud. See on kallis hind, mida oleme maksnud. Tuleb iga päev näha vaeva, et poleks maksnud asjata.

Kuid Eesti riik, ühiskond, teie siin saalis, ei ole neid inimesi unustanud ega toetuseta jätnud.

Viie aasta eest kinnitatud Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veteranipoliitika näeb teenistuses hukkunud ja viga saanud kaitseväelastele, aga ka nende lähedastele ette mahukad ja kõikehõlmavad meetmed ja tagatised. Tagatised, mis tõenäoliselt ei jää alla ka meie liitlaste vastavatele meetmetele. Eesti kaitseväelased võivad täna olla kindlad, et kui nendega midagi juhtub, siis riik neid ei unusta. Vaid tagab neile vajadusel maailmatasemel ravi ja taastusravi, abivahendid ja ravimid, aga ka rahalised toetused, töökoha kui ka ümberõppe.

Veteranipoliitika peab oluliseks ka veteranide ühiskondlikku tunnustamist ja toetamist. Viiendat aastat korraldab Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing koos Naiskodukaitsega heategevuslikku sinilille kampaaniat veteranide tunnustamiseks ja nende taastusravi toetamiseks. Ning veelgi kauem on tegutsenud Carolin Illenzeeri Fond, kelle poolt kogutavad annetused – ka tänase õhtusöögi tulud – kuluvad teenistuses langenud või vigastada saanud kaitseväelaste laste hariduse ja huvitegevuse toetuseks.

Vabatahtlike ühingute tegevus ja kampaaniad ei tähenda, justkui oleksid riigipoolsed meetmed meie veteranide toetuseks kuidagi puudulikud. Vastupidi, need näitavad Eesti ühiskonna kasvamist tervikuna. Et kaitseväeteenistuses osalenute toetamine ongi saanud kogu ühiskonna ühiseks asjaks. Et igaüks meist saab anda oma väikese panuse. Et vabade kodanike vabal tahtel algatatul ongi aina suurem roll Eesti elu korraldamises. Seejuures ei kammitse eraraha kasutamist reeglid ja reglemendid, vaid erarahaga saab võimalikuks see, mis muidu võtaks aega või oleks sootuks võimatu – unistused saavad teoks.

Seetõttu tänan fondi loojaid, sinna panustajaid ja kõiki annetajaid – teie olete teinud Eesti ühiskonna paremaks ja andnud meie sõduritele veelgi suurema kindlustunde tuleviku ees.

Lugupeetud kohalviibijad,

viimased aastad on Eesti sõduritele välismissioonide mõttes olnud üsna rahulikud. Julgeolekuolukord Läänemere piirkonnas on teatavasti muutunud ning meie kaitseväe sõjaline koostöö liitlastega on saanud hoopis teistsuguse mõõtme seoses Eestisse paigutatud NATO lahingugrupiga. Aga kahjuks pole ka julgeolekuolukord väljaspool Euroopat sugugi hea ja me peame sellele reageerima. Aasta keskpaigas alustab Afganistanis teenistust Eesti jalaväerühm. Riigikogu arutab praegu uue operatsiooni alustamist koos prantslastega Malis.

Tõenäoliselt ei saa need uued missioonid olema nii intensiivsed ja ohtuderohked, kui oli meie jalaväelaste tegevus Iraagis või Lõuna-Afganistanis, kuid ilmselgelt ei ole need ka traditsioonilised rahu tagamise missioonid. Samuti teame, et missioonipiirkondades võib sõdureid ohustada mitte ainult lahingutegevus, vaid ka õnnetused ja haigused. Seetõttu loodan, et Kaitseväe tugisüsteem on valmistunud selleks, et missioonidel osalevate kaitseväelaste ja ka nende lähedaste arv kahekordistub. Ja loodan, et me kõik siin Eestis peame meeles, et paari kuu pärast on meie seas tunduvalt rohkem missioonisõdurite lähedasi, kes vajavad meie toetavat suhtumist ja vajadusel kiiret tegutsemist, toetamist, abistamist, märkamist.

Head sõbrad,

täna siin me näitame, kuidas me oma Eestist hoolime.
Oma inimestest hoolime. Oma vigastatud sõjameestest lugu peame. Oma riiki kaitsta tahame. Tänan kõiki neid, kes hoolivad.

Ma ei saa kunagi piisavalt tänada neid, kes on pühendunud riigikaitsele – kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja nende perekondi. Aga teadke, et ma võtan seda vastutust hoida teie töö vilju väga tõsiselt. Nii iga päev.

Hoiame Eestit teie kätega! Ma tänan.