Fondi patrooni Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaidi kõne 19.04.2017

Vabariigi President Kersti Kaljulaid

Kõne Carolin Illenzeeri Fondi heategevuslikul õhtusöögil

19.04.2017, Lennusadamas

Austatud kohalviibijad,
tänases maailmas ei saa kuidagi liiga palju rääkida meie riigi kaitsmisest, sest julgeolek on alati meie suurim probleem.

Üleilmne julgeolekukeskkond on ärev. Viimaste kuude julgeolekupoliitika uudised on vastuolulised. Palju on toimunud muutusi, ümberhindamisi ja ümberpositsioneerumisi. Õnneks on praktiline tegevus, nii meie endi kui me liitlaste oma, olnud märgatavalt stabiilsem ja sihikindlam kui avalik sentiment.

Eesti riigikaitse viimase kümne aasta olulisteks arenguteks on olnud riigikaitse juhtimise korrastamine, meie iseseisva kaitsevõime märgatav kasv, ajateenijate teenistustingimuste kaasaegseks muutumine, edukad reservõppused, kaitsetahte väljendamine läbi Kaitseliidu, Eesti kaitseväe välisoperatsioonidel saadud lahingukogemus ning NATO liitlaste kohalolek Eestis.
Nõndasamuti peavad Eesti riigikaitse plaanid olema ambitsioonikad, kuid realistlikud ka järgmiseks aastakümneks. Et meil oleks reaalne kaitsevägi, reaalne kaitsevõime, ja liitlaste reaalne tugi.

Mis järgmisena Eesti riigikaitse ees seisab? Meie riigikaitse tugineb kahele sambale – iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse. Iseseisva kaitsevõime oluline tahk on meie valmisolek, nii füüsiline valmisolek kui veel tähtsamana moraalne valmisolek. Valmisolek reaalselt panustada: vajadusel kiiresti õppustele koguneda, tööandjatel ja pereliikmetel sellesse mõistvalt suhtuda; valmidus harjutusväljakuid sõjaväe kasutusse anda. Kollektiivkaitse jaoks olid NATO Varssavi tippkohtumise otsused ajaloolised. NATO pataljon on Eestis kohal. Koos meie enda kahe jalaväebrigaadi, maakaitsepataljonide, Eesti mere- ja õhuväega moodustab ta osa NATO kirdesuuna vägedest. Tänan südamest inimesi, kes viimastel aastate jooksul Kaitseministeeriumis, Kaitseväes, Kaitseliidus, Kaitseressursside Ametis ja Teabeametis aga ka Välisministeeriumis on sellesse panustanud.

Me oleme riigikaitsest harjunud mõtlema kui rauast, vormis meestest ja laskemoonast. Aga meil on reservarmee ja riigikaitse algab seega meie kodanike väärtustest ja kaitsetahtest. Tahtest kaitsta, tahtest väärtustada iseendaks olemist. Eesti lähenemisviis põhineb veendumusel, et julgeolekut luuakse selleks, et kaitsta inimõigusi, põhivabadusi ja peamisi inimlikke väärtusi. Need väärtused määravad meie elulaadi ja nende eest seisab Eesti ka laiemalt. Riiki saab kaitsta vaid kodanike ühise soovi korral teda kaitsta. Soov sünnib mõistmisest, mõistmine osalemisest. Ka arvamusuuringud näitavad, et need, kes on aja- või reservteenistuses osalenud, hindavad oma kogemust märksa kõrgemalt, kui need, kes sellega kokkupuudet pole omanud.

Väga palju sellest, mis meil täna on, on rajatud meie meeste ja naiste reaalsele panusele lahinguväljal.

Meie seas on 2800 meest ja naist, kes on käinud välismissioonil ja seisnud Eesti julgeoleku eest. Üle 20 aasta osalust neil missioonidel on loonud meie liitlastes ja partnerites veendumuse, et Eestit peab kaitsma. Peab kaitsma, sest Eesti väärib kaitsmist mitte lihtsalt nomenklatuurselt, NATO liikmepileti järgi. Eesti väärib kaitsmist oma tõelise panuse eest rahvusvahelisse julgeolekusse. See on nende 2800 kaitseväelase panus.

Väikese riigi jaoks on väga suur õnn, kui oma iseseisvust ja sõltumatust saab kaitsta oma liitlaskohust täites. Tänu neile, kes on seda teinud, on Eestis täna turvaline. Tänu neile on alates 2017. aastast Eestis NATO pataljon, kelle ülesanne on veenda kõiki kahtlejaid – olgu nad Eestis või siit kaugemal – selles, et Eesti on kaitstud. Tänu neile on NATO heidutus Eestis tõeline ja mitte näiv. Heidutuse oluline osa on muidugi ka meie enda iseseisev kaitsevõime.
Ka see on täna tõeline, ja mitte näiv. Muuhulgas seepärast, et meil on reaalse missioonikogemusega kaitseväelased.

Kordan veelkord – vaid see, et meil on see üle 20 aasta panust rahvusvahelisse julgeoleku loomisse, koostöökogemust liitlaste vägedega ja ka partneritega ÜROs, teeb meist rahvusvahelisse julgeolekusse panustaja. Ilma missioonideta oleks me vaid tarbija, keegi, kes sõltub ja on alati sõltunud teiste tegevusest, vastutulelikkusest. Jah, formaalselt see nii ei ole, formaalselt on NATOl kohustus kaitsta kogu NATO riikide territooriumit. Aga sedagi saaks teha formaalsete võtetega, lootes, et vastane usub formaalsetki heidutust.

Kuid liitlasesse, kes on panustanud nii paljude eludega, ei saa suhtuda formaalselt. Relvavendadesse suhtutakse tõsiselt. Kui relvavenda ähvardab tõsiselt võetav jõud, millele vastu seismiseks on vaja astuda reaalseid heidutavaid samme, siis on neid lihtne astuda. Walesis ja Warssavis astutigi. See on meie sõdurite töö võit ja vili, et oleme täna kaitstud NATO pataljoniga ja NATO liikmesriigid mõistavad vajadust omada plaane lisaks maale ka vees ning õhus.

Carolin Illenzheeri Fond on üks võimalus meile, ülejäänuile, näidata oma tänu ja üksiti anda oma panus laiapindsesse riigikaitsesse.

Meie, kes me ilmselt iial ei seisa patrullis, relv käes, vajame samuti võimalust riigikaitses osaleda. Carolin Illenzeeri fond on asutatud eraalgatusena, soovist osaleda.
Vabade kodanike vabal tahtel algatatul ongi aina suurem roll Eesti elu korraldamises.

See näitab Eesti ühiskonna kasvamist tervikuna – kuigi kaitseväelased on sõtta saadetud riigi poolt, on märkimisväärne, et kodanikud ise on omal algatusel pannud õla alla selleks, et meie vormikandjaid toetada ja abistada.

Tänasegi õhtusöögi tulu läheb Carolin Illenzeeri Fondi – teenistuses langenud või vigastada saanud kaitseväelaste laste hariduse ja huvitegevuse toetuseks. See fond, nüüdseks meie laiapindse riigikaitse loomulik osa, annab meie sõduritele teadmise, et nende lähedasi hoitakse ka siis, kui nad ise ei saa nende eest hoolitseda.

Ma tänan fondi selle kindlustunde loomise eest, ma tänan Kaitseväge, kes tunnustab fondi vajaliku ja olulise osana Riigikaitse süsteemis ja muidugi tänan ma kõiki annetajaid.

Heategevust on Eestis veel vähe, võrreldes arenenumate ühiskondadega. Keskmiselt iga inimese kohta, kes Eestis heategevuseks annetab, kasvõi kõige väiksema summa, tuleb meil neli inimest, kes ei anneta. Keskmine Eesti annetaja (ehk siis see üks inimene viiest) annab heategevuseks 1% oma sissetulekust. Usun, et nõustute, et see on kaugel sellest, mis me saaksime teha.

Põhjenduste leidmine ei nõua mingit vaeva – võime rääkida napist heategevustraditsioonist ja meie inimeste väiksematest sissetulekutest, seda eriti võrreldes mitmete läänepoolsete riikidega. Kuid tegelik lahendus on palju hõlpsamini teostatav, nagu elus enamasti – lihtsalt mõelda rohkem sellele, mida kõike me vaba tahe suudab, kui me tahame. Vabatahtlik investeering me ühiskonda ei ole sugugi vähem oluline kui panustamine omaenda pensionifondi.

Head sõbrad,

Täna siin me näitame, kuidas me oma Eestist hoolime. Oma inimestest hoolime.
Oma vigastatud sõjameestest lugu peame. Oma riiki kaitsta tahame. Tänan kõiki neid, kes hoolivad.

Ma ei saa kunagi piisavalt tänada neid, kes on pühendunud riigikaitsele – kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja nende perekondi. Kuid siiski – ma tänan teid, ka siin ja täna, kogu südamest.

Hoiame Eestit!